Mis on kõige sagedasem algajate viga sugupuu uurimisel?

Veebis leiduva sugupuu pidamine allikaks. Kopeeritud sugupuud levitavad sama kontrollimata seost aastakümneid. Kasutage neid viitena dokumendile, mitte kunagi tõendi endana.

Miks on samanimeliste isikute samastamine nii ohtlik?

Sest nimepanek järgis kindlaid mustreid, mitte juhust: pojad said nime isade ja vanaisade järgi ning ühes kihelkonnas võis elada mitu samanimelist ja samaealist meest. Isiku tuvastamiseks on vaja teist ankrut — vanemat, abikaasat, ametit või aadressi.

Kuidas vältida võimatuid kuupäevi oma sugupuus?

Kontrollige iga uut isikut lihtsate reeglite alusel: laps ei saa sündida enne, kui vanem sai umbes 14-aastaseks, ega pärast ema umbes 50-aastaseks saamist; abielu ei sõlmita enne murdeiga; sündmused ei tohi toimuda pärast surma. Enamik valesid seoseid rikub kohe mõnda neist reeglitest.

Kas ma peaksin allikaid kirja panema ka nende faktide kohta, milles olen täiesti kindel?

Jah, eriti just nende puhul. Kindlustunne hajub: kahe aasta pärast ei mäleta te enam, kas sünniaasta pärineb dokumentidest või tädilt. Ilma allikateta kindlus ongi see, mis muudab hea sugupuu selliseks, mida keegi ei saa kontrollida.

Kas ainult meesliini uurimine on viga?

See on kulukas viga. Emapoolsed liinid sisaldavad neiupõlvenimesid, abiellumislubade andmeid, ristiisade-ristiemade seoseid ja pärimisdokumente, ning sageli on just need kohad, kust tupikusse jooksnud isaliin leiab oma järgmise dokumendi.

Kuidas peaksin toimima dokumentidega, mida ma ei oska lugeda?

Ärge jätke neid vahele ja ärge mõelge neid ise välja. Proovige neid transkribeerida, võrrelge tulemust algse pildiga ja paluge kohaliku paleograafia kogukonnalt abi sõnade dešifreerimisel, mis jäävad segaseks. Vahelejäänud dokument on tavaliselt just see kõige olulisem.

Miks mu uurimistöö pidevalt ringi käib?

Tavaliselt sellepärast, et see pole kirja pandud. Ilma uurimispäevikuta selle kohta, mida, kust ja milliste otsingusõnadega te otsisite, kordate samu päringuid; vaid üherealine märkus iga sessiooni kohta on see, mis muudab kordamise edasiminekuks.

Millal peaksin leppima sellega, et üks suguvõsa haru on lõpuni uuritud?

Siis, kui seda pikendada võivaid dokumente tõendatavalt enam ei eksisteeri — näiteks kui kirikuraamat on põlenud või kogudus likvideeritud —, mitte aga siis, kui teil on mõtted otsas. Viimasel juhul on tegemist vaid pausiga, sest uusi dokumente digiteeritakse pidevalt juurde.

Sagedasemate vigade vältimine | Blog

Karid, mida uurimistööd alustades vältida